Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest
Tea kus sa oled:
Tihtipeale kui satun mõnele lehele esimest korda pole ma kindel kus kohas asun. Mäletan, et esimene kord, kui ma sotsiaalmeediasse endale konto tegin, ei saanud ma sellest sama hästi aru, nagu praegu.
Ma pidin endale tegema Facebooki konto, sest ma olin ainus keda ei olnud klassi grupis. Mitte keegi ei tahtnud enam minule tunnis teateid uuesti üle korrata, nii et ma olin sunnitud kaasõpilaste abiga endale konto tegema. Ma olin midagi sarnast varem proovinud (kas ma ise tahtsin või mu isa tahtis), aga tegemisest polnud ma kaugemale jõudnud. Ma ei mõistnud miks avalikustada kellelegi enda isiklikke andmeid nagu nime, sugu ja sünnipäeva; hetkel ma näen selles potentsiaali ning ei tunne informatsiooni kuritarvitamises niivõrd hirmu.
Kui minu kontot aidati luua, siis lisasid osad klassikaaslased mind enda sõbraks. Ka see tundus minule kummaline, sest ma vaevalt tundsin neid inimesi. Peale seda kui ma oma isa sõbraks lisasin, hakkas ta minult küsima, mida ma tema pildist arvasin, mille ta lähipäevade jooksul postitanud oli. Ma polnud kunagi varem kogenud kuidas minu tegevus internetis mõjutaks mu päriselu. Ma polnud harjunud sellega, et üldse kuidagi vastata või reageerida vestluses mis pole kahekõne.
Olles platvormil paar nädalat olnud kogesin ma massiivses koguses reklaame mis polnud isegi mitte firmade, vaid teiste kasutajate poolt. Ma sain aru, et jagades reklaampostitusi saab osaleda loosides. Sellist käitumist polnud ma varem kogenud, sest kui ei saa enam eristada reklaame muust tõsisest ei saa ka platvormi tõsiselt võtta. Siis ma sain aru, et Facebooki ainus pluss on see, et enamus kasutavad seal oma ametlikku nime ja muid andmeid, mida teistel platvormidel pole nõutud või kombeks.
Ma ei saanud pikka aega aru kus kohta ma sattusin, kuid nüüdseks tead, et levinud sotsiaal meedia on teistele inimestele justkui sinu dokument, mis tõestab sinu isiksust internetis.
Kommentaarid
Postita kommentaar